Deprecated: Function session_register() is deprecated in /home/np7292/domains/rougemuuseum.ee/public_html/index.php on line 11 Rõuge Ööbikuoru Hüdrotöökoda - muuseum « Ööbikuoru Hüdrotöökoda — Muuseum
eesti keeles

Avalehele / Sisukord

Töökoja ajalugu

Print
Töökoja ajalugu

Voolava vee energiat on kasutatud sajandeid, esimesed teated vesiveskitest pärinevad juba 13. sajandist. Veski tööle rakendamiseks paisutati oja või jõgi kividest ja mullast veskitammi abil veskijärveks. Paisu sees oli ava, millest vesi voolas renni kaudu vesirattale. Paisuavad olid suletavad tõstetavate vesiluukidega. Lauskmaal juhiti vesi vesiratta alla (altvooluveski), jõepõhja järsema languse korral selle peale (pealtvooluveski). Varasematel veskitel asus veskiratas seina välisküljel, uuematel aga eraldi ruumis.

Vesiveskeid on kasutatud jahu jahvatamiseks, laudade saagimiseks, riide vanutamiseks, vase tagumiseks jm, hilisemal ajal ka elektri tootmiseks. Nad olid levinud just Lõuna - Eestis, kus jõed ja ojad on allikaterohked ja veerikkad. Hüdroturbiinide kasutuselevõtt ning veejõul elektri tootmine algas alles 19. sajandil. Enne Teist maailmasõda oli Eestis ligikaudu 750 vesiveskit, sh Võrumaal umbes 150.

Ööbikuoru vesiveski

Ööbikuoru vesiveski rajamine sai alguse tänu ettevõtlikule ja nutikale Peeter Johansonile (alates 1936. a. Saarse). Koolipoisina huvitas teda rohkem uhkete vesirataste ehitamine kui koolihariduse taganõutamine. Töötades Võru Piiritustehases elektrikuna tuli tal idee rajada Ööbikuorgu langeva veeenergia baasil oma hüdroelektrijaam ja metallitöökoda. Jõujaama tarbeks kuhjati 30 m pikkune tamm, mille taha tekkis 4 m sügavune veehoidla. Nõnda saadi vee languseks 5 m ja vooluhulgaks 60 l/s. Vesi langes tammist alla mööda kolme-astmelist treppi. Riiast hangiti Francis-tüüpi veeturbiin, mille jooksuratta läbimõõt on 25 cm. Alalisvoolu generaator oli suisa tsaariaegne - Siemens-Shuckert võimsusega 3,5 kW (6 HJ). Elektrijaam-töökoda valmis 1912 a. paiku ning kuni 1940. aastani andis see voolu Rõuge koolile, kultuurimajale ja kirikule. Voolu said kiriku kaks kroonlühtrit ja lambid. Seejuures ehitas Peeter Johanson (Saarse) ise ümber kroonlühtrid ning rajas voolu soovitud kohtadesse jõudmiseks ka liinid. Veel 1961.a. varustas el.jaam elektriga oma majapidamist.
Samaaegselt elektri tootmisega toimis ka metallitöökoda. Vee jõul käivitati treipink (toodetud Berliinis 1897.a.), puurpink (toodetud enne 1900.a.), käi ja ventilaator, mis andis õhku sepapaja ääsile. Töökojas remontis Peeter ümbruskonna veskite, meiereide, piiritustehaste ja lokomobiilide seadmeid ja ka põllutöömasinaid. Aurukatla baasil konstrueeris ja ehitas ta valmis mitu iseliikurit (vt. foto), millega veeti talust tallu ja käitati rehepeksumasinaid. Oluline valdkond oli ka paljude erinevate liuglaagrite ja muude detailide valamine pronksist ja vasest. Tehti ka mitmesuguseid sepatöid.
1944.a. elektrijaam-töökoda natsionaliseeriti ja anti Võru Teedevalitsuse alluvusse. Alates 1946.a. oli metallitöökoja põhitegevuseks automootorite remontimine; valati ja töödeldi kolbe, treiti neile rõngad, lihviti väntvõlle ning tehti muid mootoritega seotud remonditöid.

1960. aastatel, mil kolhoosi toodi nn riigielekter, ülevoolusüsteem lammutati ning asendati metallist veerenniga.

1990.a. tagastati hoone koos maavaldusega perekond Saarse järeltulijatele, kelle eestvedamisel hoone ja ülevoolusüsteem aastatel 2009-2010 renoveeriti oma esialgsel kujul. Renoveerimise käigus paigaldati veerennile pealtvooluvesiratas, mille abil saadav elektrienergia valgustab lähiümbrust.

Praegu on hoones avatud muuseum. Muuseumi alumisel korrusel saab näha treipingi ja puurmasina ning elektrigeneraatori tööd nii nagu see toimus eelmise sajandi I poolel. Võimalik on tutvuda metallitööriistadega samast perioodist. Eraldi ruumis on väjapanek vanadest, peamiselt isevalmistatud sepatööriistadest ning rohkem kui paarsada mudelit detailidest, mida kohapeal vasest, pronksist ja alumiiniumist valati. Teisel korrusel on väljapanek vanadest majapidamistarvetest Rõuge kihelkonnast ning ajalugu käsitlevate fotode, ajalehtede ja materjalide koopiad.



 
Ööbikuoru Hüdrotöökoda — Muuseum imago